Huvi riigi teenuste vastu ei ole kuhugi kadunud

Tarbijakaitseamet on aastaid otsinud võimalusi oma nõustamisteenuste kättesaadavuse ja efektiivsuse parandamiseks, sest mehitatud nõustamispunktide külastatavus oli madal ja kulukas. Samal ajal suurenes telefonikõnede arv ameti nõustamistelefonile, mis omakorda koormas sisulist järelevalvetööd. Olukord karjus täiendava ressursivajaduse järele, selle saamine aga reaalselt oli piiratud, mistõttu tuli vaadata digilahenduste poole.

Otsustasime esimese katsetusena viia nõustamise digitaalkujul vahetusse tarbimiskeskkonda ning paigutasime kolm infokioskit Tallinna lennujaama. Kioskitest saab tarbija kiirelt infot oma lennureisija õiguste kohta reaalajas. Muidugi ei edenenud kõik lihtsalt ja mõttest reaalsuseni kulus omajagu aega, kuid 2015. aastal jõudsime siiski sihile. Juba esimesed kuud näitasid tulemusi, mis ületasid igasuguseid ootuseid. Skeptikuid oli palju ja eks osa nende väidetest on ka tõesed – infokioskeid näpitakse ka ajaviiteks, aga see ei ole ju tegelikult halb, sest ilmselt võib seejuures meelde jääda ka mõni ekraanil kuvatud soovitus.

Esimene täisaasta 2016. aastal näitas tulemust ligikaudu kümme tuhat nõustamist, mis jätkus samamoodi ka järgneval aastal. Arvestades asjaolu, et ligi 3 kuud 2017. aastast olid infokioskid lennujaama remondi ja ümber paigutuste tõttu võrgust eemaldatud, oli tulemus veelgi muljetavaldavam. 2018. aasta on infoekraanidele olnud stabiilne aasta nii tehniliselt kui ka asukoha mõttes ja juba täna võib öelda, et reisijad on oma nõustaja leidnud – aasta lõpp terendab tulemusega üle kahekümne tuhande nõustamise. Täname lennujaama mõistva suhtumise ja koostöövalmiduse eest!

Abimehed ka kaubanduskeskustesse

Esimesed lootustandvad tulemused lennujaamast ja jätkuv teadmine, et võime olla nõustamisel efektiivsemad, innustas meid edasi mõtlema kaubanduskeskuste peale. Taaskord tuli rinda pista skeptikute ja kaigastega, kuid 2018. aasta algusest on infokioskid kasutusel Rakvere, Viljandi ja Kuressaare kaubanduskeskustes, esialgu pilootprojektina. Oma lahenduselt ei ole infokioskitesse lisatud diginõustaja midagi muud, kui tavapärasel troubleshooter põhimõttel töötav keskkond, kus kasutaja käest küsitakse suunavaid küsimusi ning valides erinevaid vastusevariante jõuab ta 6-12 sammuga vastuse või selgituseni. Seega on selle kasutamine väga hõlbus ja kiire.

Esimesed tulemused kinnitavad meie valikute perspektiivikust. Seni on kaubanduskeskustest kõige edukamaks osutunud Rakvere Põhjakeskus – augusti lõpu seisuga ligikaudu 3000 nõustamist. Viljandi Centrum ja Kuressaare Kaubamaja on ületanud kumbki tuhande nõustamise piiri. Lisaks on uuendusena meil ka Tarbijakaitseameti kodulehele paigutatud diginõustaja, mis liigub juba teist aastat ligi 6000 nõustamise graafikus ning on vähenenud infotelefonile tulnud kõnede arvu viiendiku võrra. Kaubanduskeskuste piloodi aastalõpu koondtulemuseks võib ennustada 7000-8000 nõustamist. Varasem nõustamiskorraldus neis linnades andis tulemuseks pea 50 korda väiksema kontaktide arvu.

Numbrid on mõtlemapanevad ning meie kogemus huvipakkuv ehk ka teistele riigiasutustele, kelle nõustamisalane fookus suunatud klientidele, kes vajaksid enim nõu just oma igapäevasel liikumistrajektooril.

Avaliku ja erasektori koostöö

Tõsiasi aga on, et ei riik ega ükski amet suuda kõikidesse kaubanduskeskustesse eraldi kujundatud puutetundliku ekraaniga nn infokioskit paigutada. Äärmisel juhul võiks rääkida ühest igasse maakonnakeskusesse. Küll aga on käesolev artikkel üleskutseks kõigile kaubanduskeskustele ning miks ka mitte väikepoodidele ja nende kettidele omal initsiatiivil tarbija infokioski kasutusele võtmiseks.

Lahendite võimalusi on palju. Näiteks oleks tarbijakaitseamet nõus jagama kauplejatega oma väljatöötatud tarkvara, kui kaupleja soovib oma kauplusesse või keskusesse analoogset infokioskit paigaldada.

Alati tasub meeles pidada, et ausa kauplemise üks tunnus on ausa info andmine olukordadeks, kus tehing ei ole kõige paremini õnnestunud ja kauba või teenusega on probleem, sõltumata põhjustest. Probleemseid olukordi tekib, see on fakt. Kliendi jaoks on oluline saada infot ja abi, lisaks võib sellise infokioski olemasolu osutuda ettevõtja trumbiks oma konkurentide ees ning suurendada külastatavust ja usaldusväärsust. Ei maksa muretseda ka diginõustaja asjatu näppimise pärast – konkreetse probleemi puudumine, ei tähenda, et tegemist oli ajaraiskamisega. Ühel või teisel viisil leiab sihitult seigeldes omandatud teave ikka koha tarbija teadlikkuse varasalves.

Andres Sooniste, tarbijakaitseameti peadirektor

Homme (23.11.2018) on „must reede“ ehk Ameerika Ühendriikidest alguse saanud soodsate müügipakkumiste kampaania, mis on üle võetud terves Euroopas, samuti vallutanud Eesti. Netikauplejate ülisoodsaid pakkumisi on internetis rohkem kui jõuaks jälgida.

Kui tavakauplustest ostes puudub tarbijal seaduslik õigus ostudest taganeda ja oma raha tagasi saada, siis e-kaupluste puhul on tarbijatel võimalik enamasti ümber mõelda. Seega need, kes „musta reede“ pakkumistest pimestatult kipuvad hiljem oma oste kahetsema, saavad netipoodides reeglina arvestada 14-päevase taganemisõigusega. Seda aga ainult juhul, kui tegemist on Euroopa Liidu kauplejaga ning kaupleja, kellele raha on makstud, ka tegelikkuses eksisteerib.

Seega tasub pettumuste vältimiseks alati veenduda, kes on see kaupleja, kellele oma raha andma hakkad. Petturlike veebipoodide äratundmine ei ole alati lihtne, ent on mitmeid võimalusi, mida kontrollides võid end halvast ostuotsusest päästa.

Esimene samm – vaata milliseid andmeid netikaupleja enda kohta avaldab. Euroopa Liidus registreeritud e-poodidel on seadusega ette nähtud andmete avaldamine, mis võimaldab neid tuvastada: ärinimi, tegutsemiskoha aadress, ettevõtte telefoninumber jms. Veebipoed, mille veebiaadressis sisaldub näiteks co.uk, et pruugi sugugi olla Suurbritannia ettevõtted.

Veebilehe tausta ning päritolu saab uurida mitmeid interneti otsingumootoreid kasutades, nt tasub netipoe aadress sisestada http://whois.domaintools.com/ või www.scamadviser.com otsingusse, et näha millises riigis on veebilehekülje domeen registreeritud.

Tasub teada, et e-poed, mille kontaktide lingi alt ei avane andmeid kaupleja kohta, vaid pakutakse võimalust võtta veebivormi kasutades kauplejaga ühendust, ei ole usaldusväärsed. Sageli tellitakse neist just odavate hindade tõttu ning hiljem tuleb tarbijale üllatusena, et kauba tegelik müüja asub Hiinas, sest e-kaubamaja aadress jättis mulje kui Suurbritannia või Saksamaa kauplusest.

Teine samm – täpsusta, kellele palutakse makse sooritada? Kui märkad, et kaupleja asub väljapool Euroopa Liitu, nt Hiinas või Ameerika Ühendriikides, ei ole see tingimata ohu märk, vaid siis , tuleb lihtsalt arvestada, et sellise tehingu korral ei reguleeri sinu õigusi, nt kaup tagasi saata, Euroopa Liidus kehtivad reeglid. Seega tasub eriti hoolikalt muuhulgas veenduda selles, kas kaupleja pakub ostust taganemisvõimalust, kui kalliks võib kaupade tagastamine minna ning kas hinnale võivad lisanduda tollimaksud. Väljaspool Euroopa Liitu asuvate kauplejate puhul ei saa vajadusel abistada ka riiklikud tarbijakaitseasutused, nagu tarbijakaitseamet ja EL tarbija nõustamiskeskus.

Kui sul palutakse raha müüjale üle kanda Western Unioni kaudu, on see märk sellest, et tehingu teiseks osapooleks on eraisik! Kahe eraisiku vahel sõlmitud tehingutele ei kohaldu tarbijakaitsereeglid.

Kolmas samm – loe läbi kasutajatingimused. Kuigi enamus tarbijaid peab end vilunud netiostlejateks, kes on kursis 14-päevase taganemisõiguse, tavapärase tarneaja või tagastamistingimustega, tasub alati vaadata, kas ja kuidas kaupleja tarbijat tema õigustest teavitab. Netipoed, kes ei anna üheselt mõistetavalt ostueelset teavet tarbija seaduslikest õigustest, ei ole usaldusväärsed.

Neljas samm – oska eristada originaal- ja võltstooteid. „Musta reede“ pakkumiste hulgas hoogustuvad ka sellised veebileheküljed, kust leiab nö bränditooteid või kaubamärgi kaupu. Tasub meeles pidada, et kui ka toote pilt või kirjeldus tundub tõetruu, kuid veebiaadress sisaldab selliseid sõna nagu online, stock, supreme, cheap, sale jms, peaks enne ostu sooritamist kaaluma, kas tegemist on ikka originaaltoodetega. Näiteks ECCO jalatseid müüva veebipoe aadress on ee.ecco.com, mitte www.eccoesale.com.

Kui toodete hind on tavahinnast kordi väiksem või disainertooteid pakutakse enneolematult odava hinnaga, tasub pigem ost katki jätta.

Mis ikkagi teha, kui oled petta saanud?

Kui oled kauba eest maksnud krediitkaardiga ja kaup ei ole jõudnud sinuni, tasub võtta ühendust oma pangaga, kes saab algatada chargeback protseduuri. See on ainus võimalus Euroopa Liidust väljas asuvalt petturlikult kauplejalt oma raha tagasi saamiseks. Euroopa Liidu siseste ostude osas saab sind nõustada tarbijakaitseameti piirüleste kaebustega tegelev osakond – EL tarbija nõustamiskeskus. Esmaseid nõuandeid leiad keskuse veebilehelt www.ecc.ee.

Kristina Tammaru

EL tarbija nõustamiskeskuse juhataja

Tarbijakaitseamet

EL tarbija nõustamiskeskusesse pöörduvad sageli tarbijad, kelle krediitkaardilt on pärast välismaal auto rentimist võetud ootamatuid summasid. Apsakaid juhtub nii tarbija pealiskaudsusest lepingu lugemisel ja mõnikord võetakse tarbija krediitkaardilt maha tasusid ka alusetult.

Autorendi lepingud on ettevõtete lõikes erinevad, sest EL tasandil ei ole ühtset regulatsiooni, nagu see on kehtestatud näiteks pakettreiside või interneti teel sooritatavate ostude puhul. Seega võta rahulikult aega lepingu lugemiseks juba kodus broneeringut tehes ja kohapeal.  Mõnikord sisaldavad rendilepingud tarbijale kahjulikke tingimusi ning on ülesehitatud selliselt, et tarbija ei hooma, milliseid lisatasusid ta allkirja andes maksma soostub.

Kuna autot renditakse kõige sagedamini just välisriigis, on lepingud enamasti võõrkeelsed. Palu endale esitada inglisekeelne rendileping. Siiski võib suuremate ettevõtete puhul saada lepingu isegi eesti keeles.

Erinevad lisatasud võetakse tarbija arvelt maha pärast renditeenuse kasutamist ja tavaliselt ilma eelneva teavituseta. Lisatasud võivad olla lepingusse eelneva kooskõlastuseta sisse kirjutatud, mistõttu tuleb enne allkirjastamist veenduda, et summad klapivad.

Täpsusta broneerimisel, mida hind sisaldab ning kas antud hind kehtib ka selles riigis, kust auto kätte saad või on sealsed hinnakirjad erinevad ning kas autoga võib sõita ka välisriiki. Esialgne hind ei pruugi sisaldada ka kindlustust või muud lisanduvat tasu, näiteks kohalikud maksud, turvatool lastele, õigus kasutada teist juhti, GPS-seade, hooajal kohustuslikud rehvid, õigus tagastada auto tühja bensiinipaagiga, kiirtee kasutamise perioodikaart jms.

Kes tangib?

Tankimist puudutavad kokkulepped lepingus võivad olla erisugused. Kui lepingus on nõutud tagastamine täispaagiga, siis tühja paagi puhul võib sellega kaasneda trahv, mis arvatakse maha sinu krediitkaardilt. Osad firmad lubavad tühja paagiga tagastamist, aga siis on kütusetasu  märkimisväärselt suurem, kui oleks maksnud ise auto tankimine tanklas. Sellistel juhtudel tasub enne auto loovutamist toimunud tankimisest säilitada kviitung, millel on märgitud ka tankimise kuupäev ja kellaaeg. Soovitav on pildistada ka bensiinipaagi näidikut, et kaitsta end hilisema väite eest, nagu oleks auto tagastatud tühja paagiga. Sellised juhtumid ei ole harvad.

Lepingus võib olla ka kokkulepe, et paagitäis kütust sisaldub rendihinnas ning rendifrma eeldab, et tarbija sõidab paagi võimalikult tühjaks.

Kindlustus on oluline osa hinnast

Kindlustusfirmade vastutus erineb riigiti märkimisväärselt. Tavaliselt kehtib autorendi puhul vaid kõige üldisem kindlustus, mis ei pruugi katta eriolukordades tekkinud kahjusid. Täpsusta, mis saab siis, kui kindlustus ei kata autole tekitatud kahjude kõrvaldamise kulu ning millisel juhul kindlustus üldse ei kehti. Uuri ka, kas kindlustusega on kaetud ainult auto rentinud juht või laieneb see ka lisajuhile. Vastasel juhul võid õnnetuse korral sattuda olukorda, et kindlustus ei kehtigi, kui roolis oli teine juht.

Fikseeri auto seisukord

Auto kättesaamisel vaata see väga põhjalikult nii seest kui väljast üle. Kõikidest vigastustest, sh kriimustustest ja täketest, mille avastad auto kättesaamisel, kuid mida ei ole rendilepingus fikseeritud, tasub enne auto kasutamist teavitada rendifirmat ning nõudma, et need  kirjalikult vormistataks. Võimalusel tasub vigastusi ka pildistada.

On juhuseid, mil rendiettevõte esialgu väidab, et väikesed kriimud auto kerel ei tekita tarbijale täiendavaid kulusid, neid ei fikseeritud. Ent hiljem on tarbija krediitkaardilt maha võetud summade põhjenduseks just viidatud samadele kriimudele.

Näiteks tarbija rentis Saksamaal auto, mille tagastamisel teatas autofirma töötaja, et kõik on korras ja ühist ülevaatust ei ole vaja. Paar päeva hiljem võttis rendifirma tarbija krediitkaardilt omavastutuse raha 950 euro ulatuses põhjendades seda täkkega esiklaasil. Täkete olemasolu tõendasid nad fotodega. Tarbija aga ütles, et tema tagastamise ajal neid täkkeid esiklaasil ei olnud. Tarbija vaidlustas broneeringu pangas, kelle abiga sai raha tagasi. Seepeale saatis ettevõte tarbijale veidi suurema summaga arve, mis sisaldas esiklaasi vahetamise tasu. Tarbijale öeldi veel, et kui arvet ei maksa, pannakse ta autorendifirmade musta nimekirja ja tasumata arvet hakkab nõudma inkasso. Tarbijal aga ei ole auto üleandmise hetkel tehtud ühtegi fotot, mis aitaks tõendada tema väidet, et auto tagastamise ajal täket esiklaasil ei olnud.

Kontrolli lisavarustust

Tasub hoolikalt üle vaadata ka muu varustus ja võimalusel seda pildistada. Nõustamiskeskusesse on pöördunud murelikke tarbijaid, kelle krediitkaardilt on võetud summa rehvipumba, tõkiskingade vms puudumise pärast, kuigi tarbija neid pagasiruumist ei eemaldanud. Hiljem võib tõendamine tarbija jaoks keeruliseks osutuda. 

Näiteks rentis tarbija Horvaatias rendiauto koos kahe turvatooliga lastele. Kui pere oli hotelli majutatud, läks üks pereliikmetest autole järgi ning autot vastu võttes vaatas, et turvatoolid olid pagasiruumis. Hotelli jõudes istmeid paigaldama hakates selgus, et turvatoolid olid väga kulunud ja amortiseerunud, et neid ei saanud turvavöödega autosse kinnitadagi. Esitatud pretensiooni peale kutsus rendifirma tarbija koos auto ja turvatoolidega nende esindusse tagasi, ent ka asenduseks pakutud turvatoolid olid samuti kasutuskõlbmatud. Tarbija otsustas lepingust taganeda ja taotles broneerimiskeskkonna kaudu makstud raha tagasi. Rendifirma keeldus raha tagastamisest väites, et see oli tarbija enda otsus tagastada auto plaanitust varem ning vigaste turvatoolide teemat ettevõte üldse ignoreeris.

Väljaspool tööaega auto tagastamine

Ka auto tagastamisel tuleb see hoolega koos rendifirma esindajaga üle vaadata ja kindlasti vormistada üleandmisakt, kus fikseerida seisukord. Kui aktis jäetakse mõned kohad täitmata, kriipsuta need enne allkirjastamist läbi, et hiljem ei oleks võimalik sinna midagi lisada.

Püüa vältida auto tagastamist väljaspool rendifirma tööaegu. Vastasel juhul pead arvestama, et ettevõtte esindaja ei saa koos sinuga autot üle vaadata ja fikseerida auto seisukord, sh läbisõit. Siis võidakse sulle esitada arve auto kahjustuste kohta, mida sa ei ole autole põhjustanud. Paraku ei ole sul kuidagi võimalik tõendada, et neid kahjustusi ei esinenud autol nii kaua kuni see oli sinu valduses.

Näiteks tagastas tarbija Itaalias renditud auto varahommikul lennujaamas pannes võtme tagastuskasti ajal, mil rendifirma ei olnud veel tööpäeva alustanud. Hiljem sai tarbija e-kirjaga arve, milles oli läbisõit märgitud tegelikust 600 km suurem.

Kaebuse esitamine

Kui sul on pretensioone autorendifirmale ja krediitkaardilt on võetud maha summasid ilma selgete põhjendusteta, tee rendifirmale kohe kirjalik kaebus. Kaebuses märgi selgelt oma nõue ja lahendusettepanek tekkinud olukorra parandamiseks. Kui esitad kaebuse rendifirma kodulehel oleva vormi vahendusel, tee esitatud pretensioonist endale ekraanitõmmis (print screen), et vajadusel tõendada kaebuse esitamist. Ära kunagi lisa kaebusele originaale lepingust, tšekkidest vms.

Kui rendifirmaga omavahel lahenduseni ei jõua, siis tasub abi saamiseks pöörduda tarbijakaitseameti juures tegutsevasse EL tarbija nõustamiskeskusesse, mis tegeleb just piiriüleste tarbijaprobleemide lahendamisega.

Näited tarbija krediitkaardil täiendavalt maha võetud summadest

• 4600 eurot vigastuste tekitamise eest, mis tekkisid autole selle teisaldamisel seoses vales kohas parkimisega.
• 136 eurot küpsisepuru eest autosalongis.
• 320 eurot väidetava kriimustuse eest auto kerel.
• 191 eurot täiendavalt talverehvide eest (talvel).
• 755 eurot bensiiniluugi kahjustamise eest.
• 163 eurot lisakindlustuse eest, mille olemasolust tarbija ei olnud teadlik.
• 103 eurot akna avamise lüliti kahjustamise eest.
• 212,99 eurot auto 30 minutit hilisema tagastuse pärast (väidetavalt uue päeva renditasu).
• 354,08 eurot tagumise stange kriimustuste eest (mis olid seal juba enne rendiperioodi algust.

Pille Kalda, tarbijakaitseameti kommunikatsiooniekspert

Mängutubades peetakse tihti sünnipäev või käiakse seal lastega lihtsalt mängimas. Kuigi teenuse ohutuse eest vastutab teenuse pakkuja, tasub ka lapsevanematel teada peamisi ohukohti, mida mängutoas jälgida, sest ohtlik olukord võib tekkida ka kasutamise käigus.

Iga päev mängivad mängutoas paljud lapsed ning alati ei pruugi teenusepakkuja olla märganud päeva jooksul tekkivaid seadmete purunemisi. Tarbijakaitseameti järelevalve mängutubades näitab, et peamine oht on intensiivsest kasutusest tekkinud seadmete amortiseerumine, mille tagajärjeks on atraktsiooni purunemine ja võimalik ohuolukord lapsele. Näiteks võivad puruneda köisredel või plaatidest koosnevatel sildadel vajub toestus ära ja sillale tekib plaadivahe.

Tähelepanelik peaks olema ka elektrijuhtmete ja pistikupesadega – lapsel ei tohi olla neile ligipääsu ning üle tasub vaadata ka hüppeatraktsioonide juures olevate pehmendusmattide kinnitused. Kui matt on paigast nihkunud, võib laps end vigastada.  Haiget võivad teha ka katkised mänguasjad, millele on tekkinud teravad ääred ning neist eralduvad väikesed osakesed võivad väiksematel lastel olla lämbumisohu allikaks.

Takerduda võivad ka pikad paelad või juuksed

Tasub teada, et ronimislinnakutes võib peituda takerdumisoht ehk laps võib takerduda ronimislinnakus olevatesse avaustesse. Näiteks võib laps kukkuda läbi trepiastme avause selliselt, et keha mahub läbi aga pea mitte ning kui lapse jalad maha ei ulatu, tekib poomisrisk.  Isegi, kui tegemist on sünnipäeva või muu pidulikuma üritusega ei sobi mängtubadesse lehvivad riided, mis võivad ronimislinnaku osadesse takerduda. Üle tuleks vaadata, et laste riietel ei oleks pikki paelu, kuid pahandusi võib tekitada ka pikk pats või lahtised juuksed.

Lapsevanemad ja teenuse pakkuja saavad lastele selgitada võimalikke ohte, et lapsed jälgiks ka enda käitumist ja ei seaks end ohtu. Näiteks batuutidel koos hüppamisel on peamiseks riskiks laste kokkupõrkeoht. Batuudil trikke tehes tuleb arvestada, et kehvalt maandumine võib kaasa tuua liigeste nihetuse või isegi raskemaid tagajärgi. Atraktsioone ja olukordi on erinevaid ning oluline on selgitada lastele, et kui ta ei tunne end turvaliselt, ei pea ta atraktsiooni kasutama ega kaaslaste mõjul tegema midagi, mida ta pelgab.

Teenuse pakkujat tuleb märgatud ohtudest teavitada

Kui külastaja märkab, et mängutoas peidab end mõni ülalmainitud riskidest, tuleb sellest kohe teavitada teenuse pakkujat, et too saaks riski kõrvaldada ja mängutuba saaks ohutult edasi kasutada. Teavitada tuleb ka mängutoas juhtunud õnnetusest ja vigastustest, sellisel juhul saab teenuse pakkuja teha muudatused, et samasuguse õnnetuse juhtumist edaspidi ära hoida.

Tarbijakaitseametil tuleb tihti selgitada, et kui mängutuppa on sünnipäevale kutsutud näiteks 30 last, siis ühest järelevalvajast ei piisa. Seda seetõttu, et kui üks laps vajab kõrgendatud tähelepanu, jäävad ülejäänud järelevalveta. Arvesse tuleb muidugi võtta laste vanust, väikesemate laste puhul oleks järelevalvajaid vaja rohkem, et ei tekiks olukorda, kus laste tegevused jäävad täiskasvanu tähelepanuta või kus ohtu sattunud laps ei saa õigeaegselt abi, kuna ainuke järelevalvaja on parasjagu hõivatud. Suuremad lapsed on iseseisvamad ja neile piisab üldjuhul reeglite selgitamisest ja teadmisest, et vajadusel on abi lähedal.

Eva-Maria Uusman, tarbijakaitseameti järelevalveosakonna jurist

Enne seikluspargis ronimist loe kindlasti leping läbi ning pea meeles, et kuigi teenuse pakkuja peab tagama teenuse ohutuse, tuleb teenuse kasutajal täita nii enda kui teiste ohutuse tagamiseks kõiki reegleid. Et seikluspargi külastamine oleks meeldejääv ja meeldiv kogemus, tasub eelnevalt teha veidi eeltööd ja tähelepanu pöörata mõningatele nüanssidele.

Piirangud kasutamisele

Kõigepealt tasub tutvuda teenusepakkuja kodulehega, kust selgub, millises vanuses või pikkuses kasutajatele park suunatud on. Seda tasub teada juhuks, kui seltskonnas on keegi, kes on lubatust noorem või lühem, siis tema teenust tarbida ei saa – ta lihtsalt ei pruugi ulatuda atraktsioonideni või ei ulata kinnitada end turvatrossi külge. Seega tasub uurida, kas pakutakse ka muid teenuseid või kas pealtvaatajaid lubatakse parki kaasa.

Välja tasub selgitada ka, kuidas ilmaolud mõjutavad seikluspargis ronimist, näiteks kas vihmaga on rajad avatud või mitte.

Vajalik füüsiline ettevalmistus

Seikluspargi kodulehel on enamasti kirjas, kas tegemist on madal-  või kõrgseiklusradadega ning millist füüsilist ettevalmistust see nõuab. Kõik rajad ei ole nii lihtsad, et igaüks suudaks neid igal ajahetkel läbida. Kui seiklusparki minnakse sõpruskonnaga, tasub läbi mõelda, kas igaüks on valmis rada läbima. Igale järgmisele rajale minnes tasub vahepeal nõu pidada ka juuresoleva instruktoriga, kes oskab anda head nõu vastavalt kui osav tundub ronija olevat ja teab eesootavaid takistusi. Sõbra toetamine ja julgustamine on hea, kuid kui sellest saab survestamine, ei jää sellest sõbrale head kogemust ning hirmud võivad pigem süveneda.

Ronimiseks sobiv riietus

Parkides võivad olla piirangud ka riietusele. Kindlasti ei sobi lehvivad riided – seelikud ja sallid, ka kapuuts võib rajaosadesse takerduda. Seiklusparki soovitatakse külastada sportlikes pika varruka ja säärega rõivastes. Jalanõud peaksid olema kinnised ja kindlalt jalas. Pikad juuksed tasub panna korralikult patsi, et vältida takerdumist konstruktsioonide või liikuvate osade vahele.

Töökorras ja kasutajale sobiv varustus

Varustust vastu võttes vaata ka ise rakmed, köied, karabiinid ja rullikud üle. Kui rakmete sild või köied narmendavad või neid on proovitud ise parandada, ei pruugi need sinu ohutust tagada. Kui isesulguvad karabiinid või rullik ei sulgu ise korralikult (plõksuta neid kinni-lahti mõned korrad), võib eeldada, et mustus on detailide vahele läinud või detailid on liigselt kulunud ning seade vajab hooldust või välja vahetamist. Sellistel puhkudel anna sellest teenusepakkujale teada ja küsi endale teised.

Kui seikluspargi esindaja pakub kindaid ja kiivrit, siis kasuta neid. Vali kindlasti õige suurus, sest liiga suurte kinnastega on ebamugav ronida, need võivad takerduda karabiini vahele selle turvatrossile ühendamisel.

Kuula juhendajat

Kui rada ei ole üles ehitatud ühe tervikuna, tutvu ka radade skeemiga ja värvide tähendusega, enamasti on iga järgnev rada raskem. Pargis esimest korda ronides tasub rajad läbida teenuse osutaja soovitatud järjekorras. Kindlasti kuula tähelepanelikult instruktaaži ning kui midagi jääb ebaselgeks, küsi üle. Pea meeles, et kaasaolevad lapsed on seikluspargis täiskasvanute vastutusel ning hoolitse selle eest, et ka nemad kõikidest reeglitest aru saaksid ja neid järgiks.

Raja kõige olulisem reegel, kui kasutatakse rullikute ja karabiinide süsteemis – üks karabiin peab ALATI olema turvatrossi küljes! Kui tunned, et vajad abi või juhendamist, anna sellest häbenemata instruktorile märku, sest selleks ta seal ongi. Kui keegi seltskonnast ei soovi või ei jaksa rada/radasid lõpuni teha, siis ta saab katkestada – ainult teenuse kasutaja ise saab hinnata oma võimeid ja jõuvarusid.

Anna seikluspargile tagasisidet

Isegi, kui järgitakse kõiki reegleid ja nõudeid, ei ole siiski täielikult välistatud õnnetuste juhtumine, näiteks võib juhtuda, et seikleja väänab jala välja pärast ebaõnnestunud maandumist või marrastab nahka vastu puidust konstruktsiooni. Õnnetuse korral on oluline sellest ka teenuse osutajale teada anda, ainult nii saab ta teenust paremaks ja turvalisemaks muuta.

Anneli Nagel, tarbijakaitseameti  turujärelevalve osakonna toote- ja teenuseohutuse nõunik